Anoreksiale näkku vaadates

Otsustasin vahelduseks kirjutada millestki muust, millestki, mis on mind totaalselt teiseks inimeseks muutnud.
Aastaid oli mul ainult üks sõber, milleks oli anoreksia. Ta oli ainuke, kes püsis, ainuke, kes ei lahkunud minu juurest kunagi.
Kui mul oleks võimalus ajas tagasi minna ja kõike muuta, ma siiski ei teeks seda. See kõik on teinud minust selle, milleks ma praegu saanud olen.
Märgiks ka ära, et enne seda kõike kaalusin ma 63 kilo, olles 170cm pikk.
Ma ei teagi, kuidas see algas, ta tuli minu ellu tasapisi, märkamatult.
Ma soovisin umbes 4 kilo alla võtta, et mu kaalunumbri esimene number oleks 5.
Alustasin tervisliku toitumisega ja jõin päevas vähemalt 2 liitrit vett. Tegin neliteist korda nädalas trenni, iga päev kaks korda - hommikul ja õhtul.
Trenniga alustades oli mu söögiisu võiks öelda et isegi suur, kuid see möödus kiirelt. Ma tegin endale toidu valmis, hautasin, praadisin, küpsetasin ja vaaritasin mitu tundi köögis Nägin kohutavalt vaeva. Katsin laua ja vaatasin taldrikul olevat toitu, kuid ma ei suutnud seda süüa. Ma lihtsalt ei suutnud.  Ma lugesin pidevalt kaloreid, seejärel vaatasin peeglisse ja otsustasin söömisest üldse loobuda. Üritasin piisavalt palju vett juua, kuid ka see ei tahtnud enam alla minna. Jooksmas ma enam käia ei suutnud, lühema maa jooksmisel läks juba pilt ees mustaks. Otsustasin toas võimlema ja harjutusi tegema hakata. Ma ei maganud öösel vaid hüppasin voodist põrandale ja võimlesin hommikuni.
Ma hakkasin välja nägema nagu haige, mul oli pidevalt külm, ma värisesin, mu juuksed muutusid kuivaks ning hakkasid välja kukkuma, mu nahk muutus krobeliseks ja palju heledamaks kui varem. Minu C-korv muutus paari kuuga A-ks.
Lõpuks, kui ma veidi enne eksameid koolis kokku kukkusin viidi mind haiglasse. Psühhiaatriahaiglasse, söömishäirete osakonda. Esimese asjana kui ma seal ärkasin, visati mind kaalule, et mu kehamassiindeks teada saada. Selleks ajaks olin võtnud alla natuke üle 18 kilo.
Vanemate nõusolekul võeti vastu otsus, et jään haiglasse umbes kuuks ajaks, et tervis paraneks ning kaal tõuseks.
Päevad seal muutusid üsna piinarikkalt, mul ei lubatud enam isegi normaalselt istuda ning kui hommikusöögi kogemata sisse magasin (sest telefonid ju võeti ära) pandi korraga kanüül ja tilguti otsa. Haiglas lubati minimaalselt liikuda- palatisse, sööma, WCsse.
Mäletan päeva kui seisin peegli ees, jälgisin enda iga kehaosa, need tundusid nii suured. Liiga suured. Otsustasin, et pean siiski veel alla võtma, haiglas aga polnud võimalust söögi eest põigelda ega trenni teha.
Sellegipoolest käisin ainult jääkülma duši all (lugesin, et sellega saab kaalu veel alla)
Kahe nädala pärast oli kaalumine.
Minu ''õnneks'' polnud kaal tõusnud isegi mitte pool kilo.
Ühel õhtul haiglas nädalavahetusel korraldati filmiõhtu. Me istusime koos diivanitel ja nautisime filmi, minu kõrvale istus poiss, kes oli väga nägus ja pikk. Me hakkasime omavahel suhtlema, tema rääkis enda probleemidest ja mina omadest. Ühel hetkel tulid sõnad tema suust nagu välk selgest taevast: '' Sa oled ilus, aga mitte sellisena.'' ja siis ta lihtsalt tõusis püsti ning kõndis minema. Ka mina läksin oma palatisse. Ma sain aru, et ma ei tohi enam nii jätkata, ma lihtsalt suren, kui ma nii endale edasi teen.
Mul oli haiglas korralik menüü, mida ma ka täpselt jälgisin. Sõin 3 korda päevas + 3 oodet. Asjad hakkasid paremuse poole liikuma.
Mind kummitas iga päev peas lause .. ''Sa oled ilus, aga mitte sellisena''. See pani mind nutma.
5 nädalat oli möödunud, kätte jõudis minu viimane kaalumine ja oli suur võimalus, et saan haiglast välja. Nii see ka juhtuski, viimasel kaalumisel olin umbes 48 kilo. Minu raviarst oli tohutult õnnelik, et ma sellega hakkama sain, et ma vähemalt proovisin.  Järgmisel päeval lubatigi mind koju.
Tänaseks olen jõudnud 52 kiloni, ma olen superõnnelik, toitun tervislikult ja tunnen ennast hästi. Siiski on tihti mul peas mõtted, et ma pean alla võtma ja ma ei tohi süüa jnejne. Võimalik, et need mõtted ei lähegi kunagi ära, aga ma tean, et ma suudan nendele vastu olla. Ma suudan endaga hakkama saada. Ma tean, et saan.
Ma pean saama hakkama. 
Kõigil, kellel on probleeme buliimia või anoreksiaga või üleüldse mingidki toitumishäired ja alakaalulisus, te võite mulle kirjutada, proovin aidata igaüht nii kuidas saan.